Antikristus ja kuldsed taldrikud
J.m.k.e.ma loen taevatähestikku.
Tähed mulle seda ütlevad,
et eile meid veel pold,
homme meid enam pole,
täna tuleb siiski elada.
Maailmalõpp kas tuleb või ei tule,
elu läheb paremaks või läheb vasakule,
või siis läheb otse veidi maad.
Saabub uus aasta,
saabub uus aastatuhat,
Antikristus hakkab valitsema maad.
Siis maanduvad
taevast kuldsed taldrikud
ja viivad vesipeade maale meid.
Sel ajal, kui
Maa peal möllab metsaline,
sööme meie kuldseid sidruneid.
Me armastame neid.
Ja me armastame teid,
me vaenlased.
Ma silmitsen ingleid,
nad põgenevad
pilusilmse Antikristuse eest.
Üks ingel jääb alles,
see on mu kaitseingel,
ta ei suuda jätta minusugust meest.
Sest olen ma selle jaoks
pisut liiga hea, et surra
te sitaste roomikute all.
Kummardu, Antikristus,
veidi lähemale, sulle
sosistan saladuskatte all:
Sa oled mu
kõige kallim metsaline,
suudlen sinu valgeid huuli ma.
Suudlen kui Juudas.
Sinusse ma uskuda ei saa,
ma ei saa, ma ei saa.
Sa ära pahanda,
ma kuidagi ei saa.
Ma müün sind maha.
Kord maanduvad
taevast kuldsed taldrikud
ja võtavad meid oma pardale.
Jää hüvasti.
Meiega ei saa sa tulla,
sul ei ole viisat Marsile.
Kui me läheme,
siis lõpeb öö
ja algab igavik.