Võitle - või põgene

Kristallselgelt Ükssarvikul ratsutan, hõbemõõk vööl, oma peremeest tunnistab
Kui põlev välk raiub ta teravalt, alati saatust üllatab
Põlev välk raiub teravalt, aukartuses Jõudu näed
(Me, ajatu generatsiooni sõdalased)
See on rõõm ja hirm, mis tõukab teele
Vasakul õlal, sõber surm, kaasas näeb kõike
Vaba hing, tõusnud varjust, ei oota mingit lootust
Silme ees vaid üks mõte, hetkest otsiv väljakutse
Väljaspool seadusi, ainus reegel, on põhjus-tagajärgede peegel
Ja ei muu kui Sina Ise, su ainus tõeline vaenlane
Oled üks varjupoolega ja hingejõud sinuga
Las päevavalgusel paista, et võitlusse siis astuda
Kartmatult, nii kaua, kui jõuad
Arukalt, nii kaua, kui võib
Võitle või põgene, võitle - või põgene